Inimlikkus keerulistel aegadel
Mulle meeldib selle veidi loksutatud aja juures nii mõndagi. Näen, kuidas inimesed tõusevad kõrgemale oma isiklikest muredest, kuidas tehakse koostööd ja hoitakse neid, kes veel eile olid võõrad. On midagi sügavalt ilusat selles, et taas õpime üksteisele otsa vaatama, lähenema ilma hirmuta, ilma distantsita.
Abi küsimise julgus
Abi palumine ei ole lihtne. Pole mugav olla see, kes vajab, kui oled harjunud ise hakkama saama. Ent just seal, kus tundub, et tugevus kaob, peitubki tegelik jõud. Julgus öelda: „Ma ei saa praegu üksi hakkama.“ Vahel on keeruline abi küsida isegi kõige lähematelt, rääkimata võõrastest. Aga kui elu paiskab meid tundmatutesse vetesse, siis tarkus peitub oskuses küsida teed – nendelt, kes seal juba ujuda oskavad.
Kas iga soov aidata on alati kasulik?
Ma ei torma appi, kui abi ei küsita. Tean, et mu arvamus ei pruugi olla alati kasulik. Isegi kui näen selget lahendust, hoian end tagasi. On hetki, kus saan lihtsalt kohal olla – mitte võtta kellegi kogemust üle, vaid öelda: „Kui sa soovid, siis sa võid lasta mul ennast aidata.“ Aitamiseks on vaja luba. Ja tarkust. Kas mina olen üldse õige inimene? Äkki oleks parem, kui aitaks psühholoog või arst või hoopis keegi, kelle kogemused vastavad olukorrale.
Kui ma ei oska autot parandada, ei hakka ma seda tegema lihtsalt seetõttu, et tahan aidata. Inimesed on keerulisemad kui autod. Kui vead on sügavamal süsteemis, ei ole õige aeg „vidinaid“ liigutada. Küll aga oskan ma soovitada kedagi, kes tõesti oskab aidata.
Kohalolu kui suurim toetus
Ja muidugi ma aitan. Aitan igapäevastes olukordades. Sest see on inimlik. Ei pööra pead kõrvale. Vahel on suurim julgus just see – astuda ligi, kui teised tarduvad. Aga see pole midagi, mille eest märki rinnale ootan. See ei ole tegu, mis vajaks tunnustust. See on osa minust, osa sellest, kuidas ma elan ja olemas olen.
Enesehoid aitajana
Viimased ajad on toonud keerukamaid abivajamisi kui kunagi varem. On vaja rohkem tasakaalu, rohkem selgust enda sees. Mida raskem olukord, seda enam peab aitaja olema ise terve. Kui minus endas on mõrad, siis võin ka ise katki minna, kui teisi aidata püüan. Alles siis, kui olen tugev, suudan teisi tõeliselt toetada.
Aitamise tasakaal ja piirid
Seda aitab mõista ka vana hea lennukimetafor: „Hädaolukorras pane esmalt hapnikumask endale, siis alles teisele.“ Sama kehtib ka elus. Aitamisega ei tohi me kaotada iseennast. Ideaalis peaks aitamine olema järjepidev, mitte ühekordne aktsioon – ja see tähendab ka oskust iseend hoida. Kui su karikas on täis ja loksub juba üle, siis see, mis üle voolab, saabki olla kingitus kellelegi teisele.
Kui ma küsin abi piduriklotside vahetuseks, siis ma ei palu ümber kujundada oma auto sisemust. Samamoodi on inimestega – abivajaja ei vaja täielikku ümberkujundamist, vaid tuge seal, kus ta ise veel ei ulatu. Aitaja ülesanne on hoida inimese eneseväärikust, mitte võtta kõike üle. Tarkus on teada, millal toetada ja millal taanduda, et teine saaks edasi kasvada.
Võrdne vaade – mitte ülevalt ega alt
Aitamine ei tee mind paremaks. Ma ei vaja selle eest tunnustust. See ei tõsta mind kellelegi kõrgemale. Nagu Sadhguru õpetas oma tütrele – ära vaata kellelegi ei ülevalt alla ega alt üles. Vaatame otse silma. Vaid nii saame päriselt näha teist inimest. Me kõik oleme seotud, ja just sellest seotusest sünnib tõeline abi, tõeline kohalolu – mitte haletsusest või vajadusest olla kangelane, vaid austusest elu ja teise inimese vastu.
Päris abi sünnib austusest, mitte haletsusest
Me kõik oleme seotud, ja just sellest seotusest sünnib tõeline abi, tõeline kohalolu – mitte haletsusest või vajadusest olla kangelane, vaid austusest elu ja teise inimese vastu.