Jõulud on andmise aeg.
Järgmised paar rida võivad olla ülekohtused paljude meeste suhtes, kuid mina olen tõepoolest üles kasvades näinud mustrit, kus naised annavad rohkem, panustavad enam, unustavad endid ära. Mulle tundub, et mehed unustavad ennast vähem. Ikka leiavad nad aega, et mõnuleda, tegeleda enda jaoks oluliste asjadega, juua sõbraga baaris üks õlu.
Üks pisike kingitus iseendale
Ma ei käi väga tihti massaažis, erinevatel hoolitsustel, isegi juuksurisse satun harva.
Kui hetkel leiutavad naised, kuidas rahaliselt kokku hoida, siis tihti nähaksegi võimalust igasuguste iluhoolitsuste arvelt pere eelarve tasakaalu viimiseks. Muige koht. Mul ei ole selliseid stabiilseid väljaminekuid mitte kunagi olnudki. Ripsmed, küüned, juuksed, karvad, kulmud – mind on õpetatud nendega ise hakkama saama. Tõsi, väga suur abi on minu elukutsest ja meigikunstnikest, kes minuga töötavad.
Aga massaaži iseendale teha ma saa. Saan vaid hoida oma keha viisil, et see oleks maksimaalselt pingevaba.
Ma ei ole kunagi arvanud, et ainult keha ongi see, mis inimene on. Samas on minu ümber ka neid, kes just niimoodi mõtlevad. Ma ei ole vähem mina kui peaksin kaotama ühe sõrme või jala. Need, kellel õnnetuse tagajärjel on mõni osa kehast puudu, on ikka samamoodi inimesed. Füüsis on vaid üks osa inimeseks olemises. Minu keha – juba see, et ma niimoodi ütelda saan, annab mõista, et keha on minu oma, mitte „mina ise“.
Kuidas ma siis hoian seda, mis on minu oma?
Suures plaanis mulle täitsa meeldib hoolitseda selle eest, mis mulle kuulub või mulle kallis on.
Lapsi hoian, kodu hoian, autot, mootorratast – aga enda keha? Mõtlesin neid mõtteid, kui mõni aeg tagasi massaaži-laual lebasin. Muidugi ei olnud ma ise nii tark, et endale sinna aeg kirja panna. Lihtsalt juhtus nii, et üks ilus hing kinkis mulle selle võimaluse ja mina haarasin sellest kinni. Mõnus oli, muidugi oli. See ilus ja tubli naine, kes mind venitas, mudis ja kangutas, imestas, et kuidas mu keha nii pingevaba on. Oh, kuidas oleks ahvatlev selles osas õlale paguneid laduda – aga see ei ole selleks ei õige aeg ega koht.
Millal sina lähed hambaarsti juurde? Millal sa lähed ükskõik millise arsti juurde? Millal paned massaaži aja? Kas ka siis kui on paha, valus ja ebamugav? Miks me alles siis need käigud ette võtame? Millele me loodame? Võiksime kogu aeg keha eest hoolitseda, teha talle pai, nautida – mitte oodata kuni juba midagi küljest ära hakkab kukkuma.
Ah, mis nüüd mina, eksole?!
Kõik muu on olulisem ja pealegi tuleb praegu kulusid kokku hoida. Mina olen selle mõtlemise saanud kaasa lapsepõlvest. Vanaema ja ema jätsid ennast alati viimasteks. Võtan endale õiguse seda mustrit nüüdsest veidi kohendada. Tasakaal on tähtis – tasakaal enda ja teiste eest hoolitsemise vahel, tasakaal andmises ja võtmises, tasakaal pingutuses ja lõdvestuses, puhkuses ja töös.
Palju on seda, mis on maailmas tasakaalust väljas. Selleks, et suures pildis tasakaal säiliks oleks ilus, kui on rohkem neid, kes iseennast tasakaalu saavad, ise probleemiks ei kujune. Ma panen oma keha tihtilugu proovile – tasakaaluks võiksin talle ilusaid ja helgeid hetki pakkuda.
Minna massaaži siis, kui lihased veel pinges ei ole, märgata oma keha ka siis, kui kõik on korras. Jõulud on andmise ja võtmise aeg. Oleks ilus kui naised märkaksid, kas teistele ja iseendale andmine nende puhul tasakaalus on.
Ah, mis nüüd mina? Aga kes siis veel, kes siis veel kui mitte sina. Sul on vaid üks keha, hoia ja armasta seda. Loomulikult mitte teisi unustades, vaid lihtsalt tasakaalus püsides. Panen peagi massööri juurde uue aja – ma isegi ei teadnud varem, et mul seda päriselt aeg ajalt vaja on. Kui jõuluroad söödud, toad koristatud, lastel kingid käes – kas oleks võimalik, et naised veel enne aasta lõppu enda keha peale mõtleksid. See oleks üks ilus pisike tasakaalu poole liikumine, selles tihti nii tasakaalutus maailmas.