Enamasti ei ole esimene kord ideaalne, midagi läheb kindlasti vussi. Kurgid vallutavad kasvuhoone, mootorratas sureb välja ja kukub koos minuga heinamaale.
Mida vanemaks seda mugavamaks. Esimeseid kordi jääb aina vähemaks. Mul on hea meel, et minu elukutse paneb mind pidevalt proovile. Näitemäng on alati uus, vahel poeb hinge kahtlus, kas ma üldse hakkamagi saan. Need esimesed korrad, enda ületamine ja tihti ka hirmust võitu saamine kasvatavad mind ja minu maailma.
Mida sa tegid viimati esimest korda elus?
Kui oleme väikesed, siis on pea iga päev täidetud uute olukordadega läbi mille me maailma tundma õpime. Kui palju on esimeseid kordi sinu elus praegu?
Kui vastuseks on „ei mäletagi“, siis julgustan sind hetkeks turvalisest mustrist eemalduma. Aita endal salajasi soove ja unistusi meelde tuletada. Kui sa olid noor või päris väike, siis võibolla unistasid langevarjuhüppest või sukeldumisest. Ehk oled kadedusega vaadanud mõnda sõpra, kes lahedates kohtades telkimas käib, soovinud maalida või tegeleda laulmisega. Kusagil südamesopis on aga hirm ebaõnnestuda, takistab mõte „mul ei ole selleks aega ega võimalusi“.
Püüa kaardistada see, mida proovida tahaksid. Kirjuta unistused enda seest välja paberile ja vali neist esialgu üks. Las see ärevus ja kerge hirm olla – need annavad märku, et oled enda jaoks olulisel teel. Küsi „kuidas saab“? Justnimelt „kuidas“, mitte „kas“. Kas küsimusele vastab su turvaline ning mugav mõistus ilmselt „ei saa“. Saad küll! Kui sa juba olemas oled, siis saad! Keegi ju kusagil saab, järelikult saad sina ka.
Lihtsalt on vaja mõelda „kuidas?“.
Sel sügisel hakkan õppima prantsuse keelt. Otsustasin kunagi ülikooli ajal, et enne Prantsusmaale ei reisi kui keelt ei oska. Nüüd olen mugavalt lükanud nii reisi kui keele õppimist edasi. Olen vahepeal jõudnud ära käia maailma erinevates otstes ja Prantsusmaad osavalt vältinud. Aga ma elan ju ometi ainult ühe korra. Ma tahan enda kogemustesse seda hetke, mil istun Pariisi kohvikus, joon kohvi ja söön mingit eriti peent kooki. Seega ma lähen! Aga enne seda õpin veidi prantsuse keeles rääkima – nii olen ma kunagi otsustanud ja nii ma ka teen.
Kuidas? Ma panen end kursustele kirja. Seejärel ilmselt ohkan, sest ma ei kujuta ettegi, kuidas õppimist oma graafikusse mahutada. Hirm tuleb peale ja kahtlus, et nii kui nii ei saa ma prantsuse keeles kohvi ja koogi tellimisega hakkama. Las see hirm ja kerge ebamugavus olla. Hakkan kuulama prantsuse keelseid laule, vaatan filme ja tõmban lisaks enda telefoni mingi rakenduse, mis aitab sõnu paremini meelde jätta. Ma ei ole keele õppimiseks liiga vana, selle mõtte lükkan kohe eemale. Mis mind sellelt teelt võib eksitada on mugavus. Et ma lihtsalt ei viitsi.
Mis ma ikka selle keelega peale hakkan? Ah, las ta olla, käin seal ilusal maal niisama ära. Aju otsib võimalusi, et mind tagasi hoida ja mõnusasse turvalisse rööpasse tagasi juhtida. Loodku vaid, ta peaks olema juba õppinud, et minuga nii kergelt ei pääse. „Üht ära karda, tööd ära karda,“ – see lause on mulle lapsepõlvest mällu sööbinud. Ju oli neist Sulev Nõmmiku filmidest siiski miskit kasu ka.
„Kuidas“ on teada, nüüd on vaja teha esimene samm – registreeruda ja ära maksta. Taganeda ei saa – uhkus ei luba. Aeg on kirjas. Algab teekond, mida ma veel ettegi ei oska kujutada.
Kui Sinu soov sind rohkem hirmutab ja mõistus turvaliselt tagasi tahab hoida, siis tuleta meelde, et Järsumäe Virve hüppas 81. aastaselt langevarjuga. Kõik on võimalik, isegi need asjad, mis võibolla kunagi varem pole võimalikud olnud.
Miks ma seda kõike teen?
Sest ma olen elus ja olemas. Et ma ühel päeval kui olen juba saja aastane ja istun oma Linnu talus jõe ääres ei mõtleks, „ma oleksin ju võinud, aga ei teinud“. Kui mina saan, siis saad sina ka. Mida teed sina järgmisena elus esimest korda? Võibolla tuled koos minuga keelt õppima, võibolla sõidad Keeniasse sebrasid vaatama. Lase elul endas elada, ära hoia end tagasi. Aasta pärast kohtume Pariisi kohvikus, ma võin sulle seal esimest korda elus prantsuse keeles ühe koogi tellida. Ei, ma ei teinud nalja – ma paningi end kursustele kirja.